Hooldajate puudus, arstide puudus, õdede puudus, farmatseutide puudus, radioloogiatehnikute puudus, infotöötajate puudus, kliiniliste psühholoogide puudus, füsioterapeutide puudus, bioanalüütikute puudus jne. Kui vaadata Eestimaa haiglate kodulehekülgedel olevaid töötajate otsimise kuulutusi, leiab sealt piisavalt palju pakkumusi, et mõista, puudu on kõigist töötajate gruppidest. Kliinikum on valmis kohe täna pakkuma tööd 18 õele, 7 hooldustöötajale, 10 tugispetsialistile. Valga Haigla ravijuht Neve Vent arvas, et neil on hetkel kindlasti täitmata 10% ametkohtadest. PERHil on täitmata 12% õendustöötajate ametkohtadest, hooldajate kohti on täitmata 8% . Ega seis teistes Eestimaa raviasutustes parem ei ole.
Miks see nii on? Eks siin ole mitu põhjust. Meid ongi vähe nii rahvana kui ka tööjõulise elanikkonnana. Oleme vananev ühiskond ja vajadus tervishoiuteenuse järele on kasvav suurus. Üheks enim väljatoodud lahkumise põhjuseks mainisid nii minu süsteemist lahkunud kolleegid kui ka haiglate õendusjuhid ebaühtlast töökoormust, öötööd, töötasu mittevastavust ja ebapiisavaid soodustingimusi, paindlikkuse puudumist töögraafiku koostamisel.
Meie sektori inimeste koolitamine võtab kaua aega, haridus mille omandame, võimaldab leida erialaseid väljakutseid paljudes riikides. Ühelt poolt on ju mõistlik ja vajalik saada erinevaid kogemusi, panna ennast proovile. Teisalt tunnetame meie siin, et ei jaksa tööd ära teha, piisava kvaliteediga teenust pakkuda.
Haiglast lahkuvad spetsialistid erasektorisse, iluteenindusse ja esmatasandile. Hinnatakse sealset mõistlikku töökoormust, öötöö puudumist ja palgataset. Samas meeskonnatöö, erinevad väljakutsed ja uute kogemuste rohkus on sageli siiski haiglakeskkonnas paremad.
Kui ei ole piisavalt töötajaid, kasvab rahulolematus süsteemis sees kui ka meie kaasmaalaste hinges. Süveneb tunne, et olen olnud maksumaksja aastaid aga häda korral teenusele ei pääse.
Teeme oma tööd igapäevaselt, kuid sageli ei ole see piisav. Tegelikult soovime, et meil jaguks aega süveneda, lähtuda patsiendi vajadustes, küsida kaastöötajatelt nõu ja jõuda kõige optimaalsema lahenduseni koostöös patsiendiga. Hetkel toimub tule kustutamine.
Uusi spetsialiste ei tule arvuliselt juurde, õdede ja arstide koolitus numbrid näitavad seda, et ehk suudame hoida sama olukorda, mis on hetkel ja rahul pole ikka keegi.
Kas uute ruumide ehitamine, parimate töötingimuste loomine aitab probleemi lahendada? Muidugi mõjutab meid keskkond palju aga kui võtta võrrandist välja erialaspetsialistid, siis on asi tasakaalust väljas.
Hetkel on seis selline, et töökoormus, töötasu, vastutus ei ole omavahel tasakaalus. Muidugi võib öelda, et ka teistel on raske ja töökohti, kus intensiivsus on suur ja tasu mitte kõige kõrgem on palju. Üks minu endine kolleeg ütles, et tema süda ja hing ei luba teha tööd ülejala, ennast kahjustades – seepärast lahkub ta süsteemist. Tervishoiusektoris teenitav töötasu tuleb kergemini kätte mitmetes muus valdkonnas, kus ei pea tegema öötööd ega nädalavahetustel töötama. Mitmedki ravimfirmadesse läinud kolleegid igatsevad haiglatööd aga ei saa seda endale lubada.
Seadusandja on võtnud endale kohustuse tagada kvaliteetne tervishoiuteenus ravikindlustatud kodanikele, tagage siis selleks võimalused ja vahendid. Vaja on plaani, tegevuskava ja ressursse selle kõige elluviimiseks.
Tervis, nii füüsiline kui vaimne, on meie suurim väärtus nii süsteemis tööd tegevatele inimestele kui ka nendele, kes meie abi ja nõu igapäevaselt vajavad.
Egle Sarap-Nöps
