Tervishoiusüsteem töötab võimekuse piiril
Me oleme jõudmas COVID-19 viirusega võitlemises murdepunkti, kus iga hoolimatult lendu lastud sõna teeb haiget neile, kelle igapäevane töö on aidata hoida meie kõigi tervist.
Tervishoiusektor on väsimatult töötanud, et ära hoida hullemaid tagajärgi, kuid ka meie võimetel on piirid. Viimaste päevade uudistevoogu jälgides on esile kerkinud sõnumeid – justkui tervishoiutöötajad reageeriks üle võitluses viirusega. Meid süüdistatakse liigses emotsionaalsuses, faktide moonutamises ja varjamises, väheses suutlikkuses ning paljuski muus. Need süüdistused on ülekohtused ja ei aita kuidagi kriisi ohjeldada.
Rääkides Eesti tervishoiusüsteemist hinnatakse sageli meie võimekust voodikohtade arvu kaudu. Imestatakse, kuidas saavad meie haiglad olla nii hõivatud ja personal jõuetu abivajajaid aitama. Tegelikkuses jagub praegu veel haiglates voodikohti kuid meditsiinitöötajaid ei ole piisavalt. Ning seda, kui kaua süsteem vastu peab, saame meie kõik oma edasise tegevusega mõjutada.
Voodikoht ei võrdu tervishoiuteenuse võimekusega. Absoluutselt kõik inimesed, kes satuvad haiglasse, vajavad ravi, hoolitsust, mõistmist ja erinevaid protseduure ning seda neile ka antakse. Kriisiolukorras tuleb aga teha ka otsuseid, mida tavapäraselt ei tehtaks. Statsionaarse ravi saajate aegu lükatakse edasi selleks, et haiglad oleksid võimelised koroonapatsiente ravima. Igale patsiendile tuleb anda personaalset ravi ja seda ka tehakse.
Tervishoiusüsteem ei saa ega tohi olla masin, mis töötab vaid ühelaadsete programmide ja sätete järgi. Süsteem peab olema paindlik ning võimeline muutma oma tööpraktikaid vastavalt olukorrale.
Haiglas olevad patsiendid ei ole ainult number statistikas. Erinevad diagnoosid ja erinevad isiksused oma abivajadustega on meie kõigi lähedased, nad on osa meie ühiskonnast ja väärivad parimat võimalikku abi. Me ju ootame alati, et meie lähedased tuleksid haiglast tervena ja tugevana tagasi ning selle nimel me peame hetkel pingutama.
Kõik need inimesed, kes tänasel päeval aitavad meditsiinisektorit mistahes ametikohal, on meie hõimlased ja nad annavad endast parima, et meie lähedasi terveks ravida. Me ei saa ega tohi rünnata neid, kes praegu töötavad igapäevaselt koroonapatsientide ja ka teiste patsientide heaolu tagamise nimel.
Tervishoiusektori süüdistamine ei aita kedagi
Kriis on keeruline meile kõigile. Kes on töö kaotanud, kes on lähedasi kaotanud, igaüks meist on saanud tunda selle erakordse aja keerukusi. Kuid selle nimel, et see aeg läbi saaks, peame kõik vaeva nägema. Isegi kui täna tundub kriisi lõpp kättesaamatuna. Vaktsineerime üha rohkem inimesi ja saame ravimise osas iga päevaga targemaks.
Seega tuleb süüdistamise asemel tervishoiutöötajaid võimalusel tänada, pakkuda abi ja lasta neil oma tööd teha. Tervishoiusektori süüdistamine ei aita mitte kedagi ega lahenda ühtegi viirusest tingitud probleemi, vaid pigem rusub niigi väsinud meditsiinitöötajate vaimset tervist.
See on tervisekriis, mille lahendus on meie ühistes kätes. Kes ei oska või ei saa aidata kaasa isikliku panuse abil, sellel on võimalus mitte tekitada lisakahju. Kõigil arstidel, meditsiinitöötajatel, teadlastel on praegu ainult üks ühine eesmärk – selle kriisi peatamine, et saaksime kõik pöörduda oma tavapärase elu juurde.
Hoolitseme enda ja oma lähedaste füüsilise ja vaimse tervise eest. Ärme sekku asjata meedikute töösse, sest nad on niigi koormatud. Hoiame üksteist ja oleme tänulikud neile, kes igapäevaselt annavad ennast maksimumi, et meie haigeid ravida ja uusi nakatumisi ära hoida.
Tervishoiusüsteemi võimekuse piire ei ole mõistlik ega ka vajalik kontrollida, sest tervishoius võrdub see korvamatu kaotusega. Me anname igal juhul endast parima.
Iivi Luik
president
Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit
Mob: 511 9067