Lugupeetud kutseliidu liige!
Mind ajendas teie poole pöörduma tänase 30.10.20 ajaleht „Postimehe“ fookuse lehekülg, kus saavad sõna nii arstide liidu esindaja Katrin Rehemaa kui ka õdede liidu president Anneli Kannus, oma kommentaarid on andnud ka ajakirjanik Kadri Tammepuu.
Esmalt tuleb tajuda konteksti, et kogu maailmas on puudus tervishoiutöötajatest, me ei ole erilises seisus. Ikka minnakse otsima paremat töötasu ja uusi väljakutseid, toimub tööränne, millega kaasnevad ka omad miinused, keeleline barjäär, tavade ja kultuurikonteksti tajumine. Ei ole kerge ei minejal ega ka tulijal.
Alates 2012aastast kui oleme sõlminud ühiselt kollektiivlepinguid, on väljaränne vähenenud. Meie tugevus on seisnud meie ühtsuses. Mitte alati ei ole kutseliit, arstide liidu ja õdede liiduga olnud ühtsetel seisukohtadel. Oleme vaielnud ja lõpuks leidnud lahendused. Eesmärk on olnud jätkusuutliku, kestva turvatunde loomine kollektiivlepingu näol.
Tervishoiutöötajad töötavad eesliinil endiselt, mitte ainult esimese Covid kriisi ajal kevadel. Meie oht haigestuda on kõrgeim. Seepärast on kutseliit ja arstide liit teinud ettepaneku alustada haigushüvitise tasustamist esimesest päevast. Hetkel sellist otsust ei ole. Hetkel saame kutseliidu liikmetele tagada haigustoetusfondi kaudu kaks korda aastas toetust.
Selge on ka see, et tervishoiuteenus muutub patsientidele veel raskemini kättesaadavaks, järjekorrad pikenevad. Loodame, et lisaraha mida lubatakse eelarvest haigekassale, jõuab nii patsientidele kui ka kaudselt meie töötasudesse.
Muidugi võime ennast võrrelda riikidega nagu Soome, Rootsi, Norra, kus tervishoiukulutused on ühe inimese kohta oluliselt suuremad kui meil.
Vahe on peaaegu topelt, need numbrid tuleb panna aga konteksti, meie töötasud ja majanduslikvõimekus on asja teine külg. Igasugune oluliselt suurem investeering tahab ka suuremat maksukoormust, tervishoiu lisaraha tuleb ju kusagilt leida, eriti kui rõhutame selle olulisust.
Töökeskkond on oluline komponent meie süsteemis, ei saa loota, et tõstame töötasu, siis muutub midagi paremaks. Kas meie sektoris olevad töötajad jaksavad oma tööd teha, kas tööhulk on adekvaatne. Koolitada juurde töötajaid on kindlasti vaja, aga see ei ole võluvits iseenesest.
Ehk on meie sektorisse vaja uusi spetsialiste, kes saavad olla toeks patsientidele. (juhtumikorraldajad, uuringutele saatjad jne)
Küsimus on miks tervishoiutöötaja ei jää sektorisse. Ehk ootame temalt ebareaalselt palju. Lisaks saab antud valdkonnas olla edukas see inimene, kes tahab südamest seda tööd teha. Kampaania korras koolitamine ei pruugi anda tulevikuks pühendunud spetsialiste.
Kas rahvatervisega, tervelt elatud aastatega peaksime tegelema juba oluliselt varem ja laialdasemalt kui ainult tervishoiusektoris.
Lasteaed, kool, treeningrühmad, toitumisõpetus, töökollektiivid jne – kõigil peaks olema osa meie tervisekäitumise kujundajatena. Millise nimetusega inimene, kas tervisenõustaja/tervisehoidja või mõni teise nimega spetsialist võiks selleks sobituda. Ei ole vaja esmalt meedikuid, las nemad jäävad toetama tervishoiusüsteemi teist osa, seda kus on vaja laialdasemaid teadmisi haigustest ja ravist. Muidugi jääb oluliseks ka ennetus ja nõustamine, ka see on üks osa meie igapäeva tööst. Õdede, hooldajate suhtarv on meil nigel. Kas teised riigid on rahul oma õenduspersonali hulgaga, kardan, et mitte. Vananevad ühiskonnad vajavad laialdasemaid tugisüsteeme, mis ei ole vaid arst, õde, hooldaja süsteemile rajatud. Mõtteviisi muutust on vaja.
Kõige selle taustal on minul kurb tõdeda, et õdede liit otsustas minna iseseisvalt kollektiivlepingu läbirääkimistele. Õdede liit saab rääkida oma liikmete eest nagu kutseliit enda omade eest. Väide, et nemad on volitatud rääkima kõigi õdede eest, ei ole tõene. Tõde seisneb selles, et kollektiivleping kui see sõlmitakse laieneb kõigile. Laieneb see leping, mis on töötajatele soodsam.
Postimehe toimetaja Kadri Tammepuu on toonud välja info, et õdede liidu sooviks on 30 % päeva töötasu tõusu, öötöö eest 55% ja nädalavahetuste eest 77% töötasu tõusu. Defitsiidi tingimustes, kus Eesti keskmise töötasu kasvu prognoositakse 5% ulatuses tunduvad need numbrid kohatud.
Kui on liiga suured käärid ootuste ja võimaluste vahel, kas siis üldse saab kokkuleppele jõuda? Kellele see siis kasulik oleks?
Tööandjad peavad pidama kahtesid paralleelseid läbirääkimisi, mis annavad neile võimaluse meid omavahel vastandada, kaotavad ju kõik osapooled. Riik peab esmalt tagama patsientide heaolu, samas ei tohi lasta ka tervishoiutöötajatel süsteemist lahkuda. Tasakaal teenuste tagamise ja töötasude vahel on habras.
Kutseliidu seisukoht on jätkuvalt, et läbirääkimisi tuleb pidada ühtsena, töötasu peab tõusma sektoris, see kõik kokku annab turvatunde olijatele ja kindlustunde tulijatele.
Iivi Luik
Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit
president